Kes on doula?
Kirjutanud Ann Vool 22.07.2018

Milline on teie arvates kõige vanem amet?
Selle küsimuse üle arutlemist olen kuulnud pikalt, aga ma tavaliselt ei süvenenud teemasse. Kuni ühe hiljutise hetkeni, kui sain aru, et ohooo, kõige vanem amet on ju sünnitoetaja! Päris raudselt ei saa seda väidet kinnitada ega ümber lükata, aga lubage teha üks väike mõtterännak ning ma seletan, mida silmas pean.

Mõtleme veidi meie esiemadele. Mitte neile, kes elasid paar põlvkonda tagasi, vaid ikka tuhandeid ja sadu tuhandeid aastaid minevikus. Inimesed ei ole elanud tänasele sarnases individualistlikus ühiskonnas just väga kaua.

Evolutsioonilises mõttes pole meie keha, närvisüsteem ega paljunemisviis jõudnud kohaneda tänase maailmaga. Meie aju ja instinktid arvavad ikka, et me sünnitame omakeskis ja looduses. Need kaks – aju ja instinktid – juhivad meie sünnitust rohkem kui näiteks loogiline mõtlemine või teadmine sünnitusmaja olemasolust.

Meie esivanematele on ellujäämise taganud teistega koos elamine ehk ühiselt toidu, peavarju ja kaitse otsimine kogukonnanaIgapäevase tegevuse käigus sündisid ka lapsed – meie siinviibimine on ilmselge tõestus eelkäijate edust. Ellu jäämine oli tõeline võitlus. Asjad hakkasid eriti kiirelt muutuma teadus- ja tööstusrevolutsiooniga. 

Kogu elukorraldus on olnud sadu aastatuhandeid täiesti teistsugune kui täna ja iga inimese elu võis olla reaalses ohus vähemalt nädalas korra kui mitte rohkem. Ohtudeks olid näiteks loomad, putukad, mürgised taimed, haigused, nälg või ilmaolud. Tänapäeval võime elada kogu oma aja ära nii, et päris tõelises ohus oleme üksikud korrad või üldse mitte. Miks ma sellest praegu räägin? 

Ohtudega arvestamine oli meie eelkäijatele sisse kodeeritud ja nad on selle pärandanud edasi ka tänapäeva inimesele. Mõistmaks midagi nii olulist nagu sünd, peame vaatama ajas tagasi. 

Kas olete märganud, kuidas rasedad naised muutuvad tundlikumaks ja teistsuguseks? 
See on otseselt seotud hormoonide ning instinktiga säilitada enda ja lapse elu. Parem on üle reageerida ja pidada oksaraagu maoks, kui liigse uljuse tõttu päris maoga kokku sattuda. See on vaid üks näide võitle ja põgene instinktist, mis võib täna sekkuda sünnituse kulgu samamoodi nagu tuhandeid aastaid tagasi. 

Kas olete kuulnud, et mõnel naisel sünnitusmajja jõudes sünnitegevus mõneks ajaks aeglustub või peatub? See on järgmine selge märk esiemade kaitsemehhanismist. Kui sünnitav naine satub uude keskkonda, siis võib ta keha mõneks ajaks sünnitegevust aeglustada, et veenduda koha turvalisuses. Seda ei juhtu silmnähtavalt iga naisega, aga siiski leidub piisavalt tõendeid, et märgata meie keha töötamas oma geniaalsuses, kaitsmaks ema ja last tundmatu eest. Mõistes neid seoseid saab aidata sünnitajal olukorraga paremini toime tulla. 

Mis puutub lapse ilmale tulekusse, siis loomulik sünnitus oli teiste, oma kogukonna naiste toel, mitte üksinda või võhivõõraste keskel. Kui vaadata ükskõik milliseid teisi imetajaid, siis on näha selgelt, et sünnitav ema tahab turvalisust, rahu ja vahel ka veidi kõrvalist toetust.

Me ei saa vaadata sünnitavat naist eraldiseisvana tema esiemadest. Nii kaua, kui inimesed on lapsi saanud, on naised teineteise kõrval toeks olnud. Selle pärast ma arvangi, et mõnes mõttes on sünnitoetaja vanim amet maailmas. 

Mis on tänapäeval doula roll? 

Sünnitoetaja töö on olla naise ja pere jaoks järjepidevalt olemas, et aidata luua turvaline õhkkond ning toetada oma kogenud käte, teadmiste ja sõnadega. Doula on kogemuste ja teadmistega mitte-meditsiiniline professionaal, kes nõustab ja toetab nii raseduse, sünnituse kui sünnijärgsel ajal. 

Eesmärk on läbi teadlikkuse luua pere jaoks võimalikult positiivne kogemus, mitte lihtsalt saavutada ema ja lapse ellujäämine. Kogu protsessi kvaliteet tervikuna on oluline. Määrav pole ka see, kas laps sünnib kodus või sünnitusmajas, vaginaalselt või keisrilõikega. See, kuidas naine tajub oma rasedust ja sünnitust võib mõjutada mitmeti tema edasist enesetunnet ka emarollis. 

Eesti on väga hea koht sünnitamiseks võrreldes väga paljude riikidega. Meie naistel on rohkem vabadust otsustada ja meditsiin sekkub protsessi vähem, tasuta arstiabi tähtsusest rääkimata. Meil on veel olemas inimesi, kes oskavad võtta vastu tuharsünnitust, julgustada naist aktiivselt sünnitusel osalema, asendeid vahetama ja palju muud. Mida teadlikum on naine ise, seda rohkem oskab ta ka oma soove väljendada ja olla kaasatud otsustesse. 

Sünnitoetaja alustab tihti perega koostööd juba raseduse ajal, et saavutada omavaheline turvaline suhe, õppida teineteist tundma ning veenduda sobivuses. Vanasti oli naistevaheline side olemas oma kogukonnas elades, täna tuleb see eelnevalt luua kohtumiste käigus. Aja jooksul selguvad ka iga pere eelistused ja eripärad ning seepärast ongi sünnitoetaja töö personaalselt kohandatud ja erineb veidi iga perega. 

Tänapäeval tuleb lapsevanemlusega seotud teadmisi ja oskusi õppida ise, sest elame rohkem teineteisest eraldi. Infoajastul on mõtteainet palju, aga usaldusväärseid eeskujusid vähe. Kui inimesed elasid kogukonnas, siis laste sündi ning kasvatamist nähti rohkem kõrvalt ja teadmised toimivatest meetoditest pärandusid loomulikul teel edasi. Hea on omada inimest, keda usaldada. 

Väga tähtis on, et naine tunneb sobivust ja ühist keelt doulaga. Usaldus on oluline koostöö sujumisel ja teadmiste omandamisel. Kui õiget tunnetust ei teki, siis on targem otsida uus sünnitoetaja. 

Mida varem sünnituseks ettevalmistamist alustatakse, seda parem. Loodus on andnud naisele emadusega kohanemiseks paraja aja, mida võiks ära kasutada. Doula aitab tegeleda nii füüsiliste, vaimsete kui emotsionaalsete muutustega erinevates lapsevanemaks saamise faasides. 

Sünnitoetajatega võib kohtuda joogatundides, juturingides, loengutes või personaalsetel kohtumistel. Tänapäeval tehakse ka virtuaalseid seansse, kui pere elab näiteks välismaal, aga soovib emakeelset ettevalmistust. 

Kui teha üks-ühele kohtumisi doulaga, siis on ta kättesaadav ka telefoni teel, et vastata tekkivatele küsimustele või aidata toime tulla emotsioonidega. Doulale saab helistada ööpäevaringselt. Vahel aitab raseda ärevust maandada juba ainult teadmine, et on olemas inimene, kellele saab helistada.  
Mõned teemad mida sünnitoetaja ettevalmistusel puudutab:
* naise kehas toimuvad muutused raseduse ajal;
* erinevate füüsiliste ja vaimsete muutustega toimetulek;
* sünnituse protsess ja olemasolevad abivahendid;
* tugiisiku ülesanded;
* naise keha kohanemine ja taastumine peale sünnitust;
* imetamine;
* vannitamine, beebi eest hoolitsemine;
* emotsionaalne heaolu;
* side lapse ja esmaste hooldajate vahel. 


Kui ettevalmistuseaeg on läbi, siis doula võib, aga ei pea osalema sünnitusel. 
Nagu ikka, on ka see pere enda valik, millisel moel nad soovivad koostööd teha. Naisel on vabadus valida, keda ta enda juurde sünnituse ajal soovib. 

Sünnitusel kasutab doula töövahendina põhiliselt oma käsi, pakkudes nendega naisele toetust ja leevendust. Sünnitusmajja saabudes võib sünnitaja toetuda doulale tuhude ajal ja paluda tema abi vastuvõtus info edastamisega. Sõnaline julgustus ning varem õpitu meenutamine (näiteks kuidas rahulikult hingata või mis kehas toimub) tuleb enamus sünnitajatele kasuks. 

Tuhusid aitab leevendada väga hästi puusanukkide kokku surumine ja massaaž, mida sünnitoetajad oskavad. Naist saab toetada ka asendite vahetamisel, vanni minemisel, jaheda lapiga nägu pühkides, juua või süüa pakkudes või ruumi meelepäraseks seadmisel. Kui sünnitusel on kaasas mees või tugiisik, siis aitab doula seletada toimuvat, naise toetamist juhendada ning palju muudki. Põhiline on see, et doula jääb kohale kuni lapse sünnini ja on olemas vaid selle pere jaoks.  
Need, kes tajuvad sünnituskogemust meeldivana, märgivad tihti põhjuseks selle, et nende juures viibis inimene, kes jagas neile infot, kuulas ja lähtus personaalsetest vajadustest. Kes ei sooviks olla kuuldud elu suursündmuse juures? Peale sünnitust on enamasti põhiline jututeema imetamisega alustamine ja lapse eest hoolitsemine. 

Üha enam räägitakse ka hästi unustatud vanast ehk sünnitusjärgsest toetusest. 
Taaskord ajaloos tagasi minnes on kõigis kultuurides naistel peale sünnitust ette nähtud puhkeaeg, kus ta saab oma kehal lasta kohaneda ning luua sidet vastsündinuga. Sellel ajal ei peaks ema tegelema külaliste vastu võtmisega ega enda koormamisega, vaid vastupidi. Ema ja laps võiksid saada nautida rahulikku omaette olemist, et hoiduda võimalikest nakkushaigustest, liigsest pingutamisest ja kohustustest. Hoopis lähedased peaks tooma toitu sünnitanud naisele ja aitama teda vajalike toimetustega! 

Üha enam on huvi ka sünnitusjärgse doula teenusele. Sünnitoetaja aitab naist majapidamistöödes, toiduvalmistamises, suuremate laste hoidmises ja ka vastsündinuga, et ema saaks rahulikult süüa, pesta ja magada. Iga ema väärib sellist võimalust peale uue elu ilmale toomist! 

Kokkuvõtteks on oluline meeles pidada, et naised on teineteisele toetust pakkunud juba aegade algusest. See on loomulik ja ilus. 

Tänapäeval on palju infot liikumas ja on hea omada inimest, kellele saab alati helistada ja keda usaldada. Koostöö eesmärk on selles, et naisest ja temaga sünnitusele kaasa tulevatest inimestest saaks ühtne tiim, kes on asjad koos läbi arutanud ja mõelnud. Ükskõik, kas doula ise osaleb sünnitusel või mitte, aitab ta ka mehel, partneril, sõbrannal, tugiisikul sünnituseks ette valmistuda. Teadlikkus lubab rohkem mõista toimuvat ja seeläbi luua meeldivama kogemuse lapse sündimisest. See annab tugeva vundamendi emale, isale ja lapsele ühiseks nauditavaks kasvamiseks. 

Parim võimalik algus, et emad ja beebid oleks õnnelikud – see on minu soov. 

Naine, sa väärid seda hoolt ja tähelepanu! 

Ann Vool

Ann Vool aitab naistel valmistuda sünnituseks ja sellele järgnevaks ajaks. Ta on kahe lapse ema, sünnitoetaja ja imetamisnõustaja ning oskab anda olulist infot edasi lihtsalt ja arusaadavalt.
Kui sa oled parasjagu lapseootel ja soovid saada vastuseid oma küsimustele ühest usaldusväärsest allikast siis võta ühendust ja registreeri tasuta telefonikohtumisele juba täna.
FB Comments Will Be Here (placeholder)
Powered By ClickFunnels.com